Sõnavara on kõige liikuvam ja muutlikum keele osa, mis peegeldab muutusi meid ümbritsevas maailmas: poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi liikumisi ning teaduse ja tehnika arengut. Peame ju olema võimelised rääkima kõigist oma tegudest ja mõtetest.

Ükski keel ei ole hakkama saanud ainult oma sõnavaraga, aegade jooksul on laenatud naabritelt ja kirjaliku keele kaudu kaugemateltki kõnelejatelt.

Küllap sa tead, millisest keelest on pärit sõnad beebi, bitt, finiš, motell, lift ja sport - loomulikult inglise keelest. Aga kas oskad arvata, kust oleme saanud sõnad jasmiin, muumia ja spinat? Või karussell, kontor, püstol, rakett ja tapeet? Või hoopis alkohol, banaan, kohv ja tariif? Esimesed on meile jõudnud pärsia, teised itaalia ja kolmandad araabia keelest.

Suurem osa nendest laenudest võtab pikkamööda meie emakeelele omase kuju ja muutmisviisi. Neid nimetame laensõnadeks. Mõned sõnad aga säilitavad võõrapärase häälduse või kirjapildi ja neid nimetame võõrsõnadeks. Niisiis loetakse võõrsõnadeks eesti keeles muganemata või ainult osaliselt muganenud laensõnu, milles on võõraks peetavaid elemente.

Meie võõrsõnade harilikemad lähtekeeled on kreeka ja ladina keel. See on  nõnda pea kõikides Euroopas kõneldavates keeltes ja seletatav ühtsesse kultuuriruumi kuulumisega. Meie ajaloo tõttu on eesti keeles palju ka saksa, rootsi ja vene keelest pärit võõr- ja laensõnu ning soome keelest pärinevaid laensõnu. Viimastel kümnenditel on jõudsalt kasvanud inglise keelest laenamine.   

Tänapäeval ei ole võimalik ette kujutada eesti keele kõnelejat, kes saaks hakkama ilma ühegi võõrsõnata. Seega on nende kirjutamise ja mõistmise oskus hea emakeelevaldaja tunnus ja tugevus. Võõrsõnade kasutamisel on aga parim retsept selline - nii vähe, kui võimalik, nii palju, kui vajalik.

NB! Võõrsõnade liiga rohke kasutamine eestikeelses tekstis ei ole mitte tarkuse näitaja, vaid pigem hoolimatus oma emakeele suhtes. Kui keeles on olemas lühike ja tabav omasõna, siis pole põhjust ei suuliselt ega kirjalikult valida võõrsõna.