f ja š võõrsõnades
f-i ja š õigekirjutus käib k, p, t, mitte s-i kirjutamise reeglite järgi. Seega pole hääldamisel lühikest f-i ega š-d olemas, pikk kirjutatakse ühe tähega ja ülipikk kahega:
- efekt, efektiivne, aforism, afäär, professor, rafineeritud, grafiti
- atašee, brošüür, dešifreerima, fetišeerima, finišeerima, klišee, ešelon, kašelott, geiša, tšatša, gorbuuša
š kirjutatakse ühe tähega ka sõna lõpus, kui sinna ei lange rõhk:
- fetiš, finiš, hašiš, tšaardaš
Kui rõhk on sõna lõpus, siis on kaks š-d:
- nišš, guljašš, tšuvašš, afišš, lavašš
| mafiooso |
maffia |
duširuum |
(võtab)
dušši |
|
| šefid |
šeffe
|
guljašiliha |
(sööb) guljašši |
|
| pilafiriis |
(armastab) pilaffi |
tšuvašid |
tšuvašše
|
|
| blufib |
bluffima
|
afišil |
(kujundab) afišši |
f ja š alluvad kaashäälikuühendi kirjutamise reeglile (iga täht ühekordselt, sõltumata hääldusest):
- surfama, harf, borš ja sõi borši, punš ja jõi punši, ootas revanši
Päris vanades laensõnades on f kodunenud hv-ks: paragrahv ja ahv, karahvin, kohv ja kahvel.
Täida lüngad
| Professori vaalaäri |
 |
Muidu ra ineeritud käitumisega okeanoloogiapro essor oli seekord tõelisesse a ääri sattunud. Ta oli mõned korrad varemgi püüdnud mustal turul oma ni i leida, et pro essuuri kõrvalt ka e ektiivselt teenida, näiteks äritsenud väikest viisi gorbuu amarjaga või proovinud Itaalia ma ia kaudu gei asid Ameerikasse tööle sokutada. Ma ioosod osutusid tõelisteks pro ideks ja tõmbasid tal naha üle kõrvade, nii et sel äril polnud erilist e ekti tema pangaarvele. Nüüd lootis ta revan i.
Uus äriidee tuli tal kohvikus lava i haugates ja pun i rüübates ning hajameelselt vastasmajale kleebitud reklaamiürituse afi i silmitsedes. Ürituse pealkiri oli "Ainus aus kosmeetika on looduslik – vaatame üle vanaemade varasalved". "Milline kli eelik blu ! Nad on kõike vana ja looduslikku lausa feti eerima hakanud. Ei tea, kas nad ikka oleksid nõus du i all käimise asemel ennast hommikuse kastega hõõruma," mõtles pro essor veidi irooniliselt. Ometi äratas pealkiri temas ärimehe – kui on nõudlus vana ja loodusliku järele, tuleb seda pakkuda. "Vaalaokse!" tärgatas tal äkki pähe. Vanaisa oli just nõnda nimetanud ka eloti seedenõret ambrat, mida par ümeeriatootjad vanasti väga kõrgelt hindasid. Seejärel meenus, kuidas ta poole aasta eest troopilises meres sur ides oli end avastanud keset ka elotiparve. Kohtumine lõppes õnnelikult vaid tänu tema pro essionaalsele meretundmisele. Veidi varem oli ta laeva pardalt koos Jaapani ata eega jälginud isaste ka elottide liikumist lõuna suunas. Sirges reas liikuvad vaalad olid jätnud neile sõjaväee eloni mulje. Just nendest mõtetest ja meenutustest kohvikus oli ta seekordne a äär alguse saanud.
Nüüd aga, jõudnud koju kaugelt põhjast, ise rahul hästi alanud äriga, saabus pro essor taksoga kodumaja ette. See oli kaetud suure gra itiga, kust jõllitasid vastu ko maarsed vaalapead ja kiri "Kaitseme ka elotte! Me ei vaja a eristist pro essorit!"