Eesti keeles loetakse võõrsõnadeks selliseid sõnu, millel on vähemalt üks järgmistest võõrjoontest:

1. g, b, d sõna algul - giid, bensiin, diivan;
2. tähed f, š, z, ž - fookus, fänn, šokolaad, zooloog, loož;
3. pearõhk kaugemal kui esisilbil - paralleelne, vanill, grammatika, semester, suflee;
4. pikad täishäälikud kaugemal kui esisilbis - akadeemia, galerii, idee, marinaad;
5. häälik o kaugemal kui esisilbis - auto, logo, meson, stereo, neutron, traktor;
6. eesti keeles tavatud häälikuühendid - bluff, sfäär, pasha, standard, foogt, strateegia, asbest, hüatsint, müokard, trahhea.

Võõrsõna ei ole tsitaatsõna (eestikeelses tekstis kasutatav võõrkeelest võetud sõna, mida kirjutatakse ja hääldatakse vastava keele kombe kohaselt, eestikeelses tekstis esinedes on need kursiivis). Võõrsõnu kirjutatakse häälduspäraselt, st lähtekeele hääldusreeglid on lihtsustunud, ja neis ei esine võõrtähti c, q, w, x, y.