Vestlus on ametikohtumiste lihtsaim liik, mille käigus vahetatakse teavet, esitatakse oma seisukohti, täpsustatakse edaspidist tegevust, kuid ei sõlmita kirjalikke kokkuleppeid.

Vestlused jagunevad:

• Kergeteks
• Keskmisteks
• Süvavestlusteks

Kergeid vestlusi tavaliselt ei ole vaja ette valmistada, sest räägitakse igapäevastest asjadest: ilmast, ümbrusest, sündmustest jne. Kerged vestlused aitavad leida kontakti, häälestada vestlejaid ühele lainele ja juhatada sisse põhiteemat.

Keskmised ja süvavestlused võivad olla kavandatud või mitte. Kavandamata vestlused on juhuslikud kohtumised. Kavandatud vestlused on erialased mõttevahetused, läbirääkimised, intervjuud jne, eriliikideks on personalivaliku intervjuu ja tulemusvestlused.

Vestluse algul tuleb paika panna eesmärk: milleks see üldse korraldatakse ja milliseid tulemusi loodetakse saavutada. Kogutakse vajalikku teavet.

Vestluse strateegiateks võivad olla:

• teabe vahetamine;
• olukorra, oskuste või omaduste hindamine;
• enesekehtestamine.

Vestluse etapid on:

• Sissejuhatus
• Tutvumine
• Küsimused-vastused
• Vastastikused hinnangud
• Lõppjärk
• Kokkuvõtted

Küsimusi tuleb sõnastada ja esitada väga hoolikalt. Vältima peaks suletud küsimusi, millele saab vastata jah või ei. Ette tuleks valmistada ka muud materjalid (dokumendid, näidised jm), tehnilised vahendid (arvuti, diktofon, videomagnetofon jne).

Räägitu talletamiseks kasutatakse järgmisi võimalusi:

• vestlus taastatakse mälu järgi;
• tehakse märkmeid;
• lindistamine (vaja on küsida vestluskaaslase luba).