Pilditöötlus

Sissejuhatus

Tihti mõistetakse fototöötluse all ka sellist protsessi, kus fotot moonutatakse sedavõrd, et see ei kujuta enam täpselt seda olukorda, mis oli pildi tegemise ajal. Siin võib olla tegu nii kunstiliste ja esteetiliste taotlustega, aga näiteks ka sooviga õppeesmärkidel rõhutada mõnd objekti või objekti omadust. Kuigi internetist võib leida küllalt juhendeid, mille abil ka algaja võib hakkama saada efektsete moonutustega, tuleks esmalt siiski endale selgeks teha põhialused.

Õppimiseks kasutame fototöötlusprogrammi GIMP2, mis on pea samaväärne professionaalide tarkvaraga Photoshop, kuid on vabavara ja seega tasuta allalaetav aadressilt: http://www.gimp.org/windows NB! GIMP-i esmakordsel käivitamisel luuakse arvutis kasutajale mitmesuguseid katalooge ja tehakse seadistusi, mille läbimiseks tuleb klõpsata nuppudel "Continue" (5×). Avanevatest akendest võib teised sulgeda kuid aken "The GIMP" peab jääma avatuks.  Faili avamisel File - Ava (Open) tuleb leida failid absoluutse pöördustee abil stiilis: C:\Documents and Settings\<kasutajanimi>\My Documents\...! Lihtsam on lohistada fail Windows Exploreri aknast GIMPi aknasse. Edaspidi kasutatav termin „pildimenüü“ tähistab seda menüüd, mille saate aktiivsel pildil parempoolset hiirenuppu klikkides, ehk mis on avatud pildi aknas.

Foto eraldusvõime ja mõõtmed

Esmalt tuleb meelde tuletada seda, et foto reaalne eraldusvõime on omadus, mis ei sõltu ainult fotofaili salvestatud andmetest, vaid ka meediumist, kus seda faili parajasti taasesitatakse. Eraldusvõimele tuleb rohkem tähelepanu pöörata siis, kui eesmärgiks on foto paberil välja trükkida. Trükkimisele mineva foto eraldusvõime võiks olla vähemalt 300 ppi. Kui aga jutt on esitamisest arvutiekraanil, siis räägitakse eraldusvõime asemel enamasti foto mõõtmetest pikslites. Sellist lihtsustust on võimalik kasutada seetõttu, et suure osa kasutusel olevate monitoride eraldusvõime jääb suhteliselt väikesesse vahemikku (suur osa 90-100ppi, kohtab ka monitore eraldusvõimete vahemikus 72-130ppi...) ja see, et samade mõõtmetega foto on ühe monitori peal veidi suuremate mõõtmetega ja teise peal veidi väiksemate mõõtmetega, on veel aksepteeritav.

Valides arvutis esitamiseks mõeldud foto mõõtmeid, tuleb esmalt teada laialt kasutatud ekraaniresolutsioone (ekraani mõõtmeid pikselites). Hetkel võib arvestada, et tüüpiline kasutaja omab vähemalt XGA (1024x768) resolutsiooniga monitori. See näitaja on aga läbi aja kiiresti muutuv – tasub end kursis hoida. Seejärel ei maksa eeldada, et kogu seda saadaolevat ala kasutatakse just teie foto vaatamiseks. Oma ruumi võtavad ka aknaraamid (liiatigi ei pruugi see aken olla maksimaalsete võimalike mõõtmetega), operatsioonisüsteemi elemendid (nt. tegumiriba) jms. Veebikeskkondade puhul võtavad oma ruumi õpikeskkonna, foorumi, galerii või blogi päis, külgmenüüd jms. Seega – kui foto külgede suhe on 4:3, siis tulevad kõne alla suurused 640x480 ja äärmisel juhul 800x600. Esimest võib kasutada pigem siis, kui tahate esitada palju pilte korraga, teist siis, kui pilte on vähem ja nende olulisus on suurem. Alati tasub uurida, kas on võimalus korraldada pildigalerii või foorumipostitus nii, et algselt kuvatakse 640x480 pildid ja soovi korral võib pildile klikkides vaadata kas suuremat versiooni (1600x1200) või siis pilti originaalsuuruses.

Nii mõnigi galeriikeskkond hoolitseb mõõtmete valiku ja originaalide linkimise eest ise. Kasutaja ülesandeks on vaid fotod sisse laadida ning albumite kaupa organiseerida.

Ei maksa ka unustada, et suuremad pildimõõtmed tähendavad ka suuremat pildifaili. Näiteks pilte e-posti teel saates ei ole hea mõte panna kirjaga kaasa kümneid originaalsuuruses (otse aparaadist tõmmatud) fotosid. Sellise kirja saatmisest võivad serverid keelduda, samuti võib olla ebamugav sellist kirja saada ja alla laadida. Ka ühte e-õppetükki või foorumipostitusse ei maksa kümnete kaupa suuri pilte lisada – see teeb lehekülje laadimise ka tänapäevaste võrgukiiruste juureks aeglaseks.

Foto pööramine

Foto pööramise levinuim põhjus on see, et fotod võivad olla pärast arvutisse tõmbamist (või skanneerimist) 90 kraadi võrra pööratud (s.t portrait pilt on pärast arvutisse tõmbamist landscape „orientatsiooniga“). Tänapäeva aparaadi salvestavad küll fotoga koos info selle kohta, kumba pidi kaamerat käes hoiti, aga suur osa arvutitarkvarast seda arvesse ei võta.

Sellistel juhtudel on meil tarvis pilti 90,180 või 270 kraadi pöörata. Üldiselt on kõik täisnurga kordse nurgaga pööramised foto suhtes „ohutud“, st ei tekitata moonutusi ja reeglina (korraliku fototöötlustarkvara puhul) on ka nii, et sama pilti uuesti tagasi pöörates saame originaaliga identse pildi.

Teine levinum põhjus foto pööramiseks võiks olla horisondi korrigeerimise vajadus. Vahel juhtub, et horisont on fotol veidi viltu ja seda märgatakse alles hiljem, pilte arvutis vaadates.

Siin ei ole enam tegemist täisnurga võrra pööramisega ja peab arvestama, et täisnurga kordsetest erinevate nurkade alla pöörates tekivad paratamatult esialgse pildiga võrreldes moonutused ning kaod. Tuleb ka arvestada seda, et täisnurgast erineva nurga alla pöörates jääb osa pildi sisust „kaadrist“ välja ning tulemuspildi nurgad täidetakse fototöötlusprogrammi poolt kas läbipaistva või valge alaga.

Täisnurga kordsete nurkadega pööramine ning täisnurga kordsetest erinevate nurkadega pööramine on GIMPis eraldi operatsioonid. Esimese neist leiame pildimenüüst Pilt - Teisendamine - Pööra 90° päripäeva  (Image->Transform->Rotate 90 degrees ... (ja teised variandid). Teine on esindatud tööriistana GIMP tööriistaaknas.

Pildi pööramise kraadi võib leida kasutades joonlauda . Tõmmata joonlauaga mööda ühte pildi serva (või objekti piiri, mis peaks olema horisontaalne) ja pildi allääres olevast info aknast on näha kraad, mille võrra tuleb pilti vastassuunas pöörata . Pööramise valik menüüst: Tööriistad - Teisendamise tööriistad - Pööramine Shift-R (Tools->Transform tools->Rotate).

Foto lõikamine

Foto lõikamist kasutatakse enamasti siis, kui:

• algsel pildil on kompositsioon paigast
• kaadris ebaolulised/ebasoovitavad objektid
• vaja on rõhutada või esile tuua mõnd pildi alamosa
• vaja on saada originaalist erinevate mõõtmetega või külgede suhtega pilt

Foto lõikamise tulemusena saadud uuel pildil (fotol) peaks olema kas esialgse fotoga võrdne külgede suhe (ehk formaat) või siis mõni üldlevinud suhe: 4:3 (enamikel digifotokatel), 3:2 või 16:9.

Jälgima peaks seda, et lõikamise tulemuseks saadud foto kompositsioon oleks paigas. Vahel keskendutakse lõigates liigselt mingile kindlale objektile ning eemaldatakse liiga palju tausta (kontektsti) või lõigatakse mõni fotol paiknev sekundaarne objekt „pooleks“.

Ennekõike tuleb muidugi püüelda selle poole, et kompositsioon oleks kohe pildistades selline, nagu soovitud ning lõikamist polekski vaja.

GIMPis on lõikamise tarbeks tööriist nimega Kärpimise tööriist Crop Tool. Esmalt valitakse hiirega lõigatav ristkülikukujuline ala, mida saab seejärel muuta kas alguskoordinaatide ja külgede pikkust muutes või siis hiirega ristküliku külgi liigutades. Infot valitud ala kohta (alguspunkt, külgede suurus ja külgede suhe) näidatakse reaalajas. Ülesanne 2 Lõikamine Lõika eelmise ülesande pilti nii, et kiilud pildi servadest kaoksid.

Foto skaleerimine (mõõtmete vähendamine)

Fotosid on tarvis skaleerida siis, kui soovime neid esitada arvutiekraanil (või edastada võrgus) mingis kindlas kontekstis – veebilehel, galeriis jms. Sellistel puhkudel tuleb silmas pidada seda, et foto võiks potentsiaalsete vaatajate arvutiekraanidele ilma suurust muutmata ära mahtuda, ruumi peaks jääma ka muudele elementidele.

Skaleerida on soovitatav arvu 2 kordsetena (või veel parem, arvu 2 astmetena): 2x, 4x väiksemaks, sest sellistel juhtudel on fototöötlusprogrammides kasutusel olevad skaleerimisalgoritmid parema tulemusega. Kui eesmärgiks on mingi väga kindla suurusega foto, kuid originaali ja soovitud tulemuste suhe ei ole arvu 2 kordne, siis tuleks vaadata, kas ei õnnestu kombineerida lõikamist ning seejärel 2x,4x,... skaleerimist. Kui ka see ei õnnestu, tuleb jälgida, et skaleerimiseks kasutatav tarkvara oleks oma ülesannete kõrgusel – erinevate fototöötluspakettide skaleerimistulemuste kvaliteet võib drastiliselt erinevad. Tihti lubavad paremad fototöötlusprogrammid muuta skaleerimise algoritmi – tasub valida kõige töömahukam, kuid kvaliteetseima tulemusega.

Enamasti tuleb skaleerida režiimis, mis säilitab pildi servade suhte. Jällegi – kui teie käest nõutakse kindlate mõõtmetega (pikselites) pilti, ning originaali servade suhe ei vasta sellele, tuleb kombineerida lõikamist ja skaleerimist.

GIMPis leiab skaleerimise funktsiooni pildimenüüst Pilt - Muuda pildi mõõtmeid Image->Scale Image alt. Tekkinud dialoogiaken laseb valida uue pildisuuruse. Uued mõõtmed peaksid siis ideaalis olema algsete mõõtmete jagatis kahe või mõne kahe astmega. Vaikimisi on proportsioonid „lukus“, st sisestada tuleb üks mõõde ja teine arvutatakse automaatselt. Fototöötluses läheb harva vaja proportsioonide muutmist koos skaleerimisega. Mõjutada saab ka skaleerimisalgoritmi tulemuse eeldatavat kvaliteeti, GIMPis on pakutud välja kolm astet. Parema tulemuse saamine nõuab küll pikemat arvutust, kui tänapäeva arvutustehnika juures on ajaline vahe märkamatu – nii võib praktiliselt alati valida kõige kvaliteetsema variandi.

Sõltumata kvaliteedist ja kasutatavast tarkvarast kaotab rasterpilt väiksemaks skaleerimisel detailsust. Kaks korda vähendatud foto, mida seejärel 2x suurendada, ei ole kaugeltki identne originaaliga. Sellepärast on mõistlik tuleviku tarbeks alati alles hoida ka fotofailide originaalid.

Ülesanne 3: Skaleerimine

Failiformaadid

Enim kasutatud vorming fotode esitamiseks arvutis on JPEG (faililaiend .jpg). Tegemist on kadudega pakkimismeetodit kasutava vorminguga. JPEG peamine kasutuspõhjus on see, et võit salvestusmahus võrrelduna kadudeta pakkimist kasutavate vormingutega on mitmetes kordades. Kadudega pakkimisel on muidugi omad miinused – originaaliga võrreldes on JPEG pilt moonutustega. Sõltuvalt originaalpildist ja kasutatavast kvaliteeditasemest võivad need moonutused/defektid olla ka silmaga märgatavad. Fototöötlusprogrammid lubavad JPEG vormingusse salvestades muuta ka kvaliteediseadeid. Kuigi pealtnäha kasutatakse samasugust tähistust – 0..100, siis tegelikult ei pruugi sama numbri taga samasugune kvaliteeditase olla. Enamasti võib siiski öelda, et 75 on üldlevinud kvaliteeditase ja maksimaalse kvaliteedi soovijad võivad kasutada taset 90. Vahemikus 90-100 tavaliselt suuri muutuseid ei ole, drastiliselt suureneb vaid failisuurus. Kui eesmärgiks on absoluutselt moonutusteta pilt, võiks pigem vaadata PNG poole.

Kui te peate pilti korduvalt redigeerima ja salvestama, siis pole seda hea teha JPEG formaadis kuna igal salvestamisel rakendatakse kadudega pakkimist. Õige oleks korduvad salvestused läbi viia Gimpi enda formaadis XCF ning kui pilt on valmis, siis salvestada lõpptulemus üks kord JPEG formaati. Quality - soovitav vahemik 75-95 Subsampling - JPEG säilitab värviinfot RGB värviskeemi asemel YCbCr värviskeemi (seda kasutab ka PAL TV standart). YCbCr koosnev heledusekomponendist Y ja värvikomponentidest Cb ning Cr. Inimese silm on tundlik heleduse muutumisele, vähem tundlik värvi tooni muutumisel. Värviinfot vähendab valik 2x2,1x1,1x1. Progressive - võimaldab suurema (failimaht) pildi tekitada "kiht" haaval st alguses on pilt udune ja hakkab tasapisi selginema (vastavalt sellele kuidas pildifaili alla laetakse).

Digifotoaparaatide kasutajad võivad kokku puutuda ka nn. RAW vorminguga. Tegelikult pole tegemist tegemist ühtse standardiga, iga aparaadi RAW vorming võib teistest erineda. Sama tootja fotoaparaatide RAW vormingud võivad ühilduda. Põhimõtteliselt on tegemist otse sensorist salvestatud andmetega, mida enamasti pole isegi kadudeta pakitud. See teeb RAW vormingust suurt salvestusmahtu nõudva vormingu. Kuna iga aparaadi vorming võib teistest mõnevõrra erineda, ei toeta ka fototöötlusprogrammid otse kõiki RAW vorme. Tavaliselt käib töö RAW-fotodega nii, et pärast aparaadist arvutisse tõmbamist konverteeritakse RAW fail fotoaparaadi tootja poolt kaasa antud tarkvaraga mõneks muuks kadudeta vorminguks – TIFF, BMP... Seejärel võib foto kallale asuda fototöötlusprogrammiga.

Vahel on fotosid vaja esitada 100% kadudeta vormis – kui foto on materjalides kujunduslikult tähtsal kohal (päis, logo osa) või on tähtis fotol olevat ülitäpselt edasi anda. JPEG ei ole näiteks eriti edukas väga peenete mustrite edasiandmisel. Sellistel puhkudel tuleb kasutada mõnd kadudeta pakkivat vormingut ning sobivaim neist on PNG. PNG lubab värve salvestada nii indekseeritult kui RGB vormis, fotode puhul peaks loomulikult kasutama viimast.